Kuulsaim legend on aga Taani riigi lipu – Dannebrogi – sündimise lugu Eestis. Legendi kohaselt pärineb Eesti pealinna, Tallinna nimi sõnapaarist „Taani linnus“ või „Taani linn“.  Taanlased kinkisid Eesti pealinnale kauni nime, kuid legend räägib, et Eestist on pärit taanlaste ristilipp. Nimelt kohtusid 1219. aasta 15. juuni hommikul taanlased ja eestlased lahinguväljal. Päeva raugedes olla laskuv päike värvinud taevalaotust aina punasemaks, kuni otsustava hetkeni, mil ühtäkki taevas avanes. Purpursest taevast laskus alla valge rist. Selles tundsid ristirüütlid ära oma lipu ning pidasid seda Jumala saadetud märgiks, mis andis neile jõu lahingu võitmiseks. Nüüdseks on suursugune lipp juba vanim järjepidevalt kasutusel olnud riigilipp maailmas. See teadmine kuulub nii taanlaste kui ka eestlaste kindla ajalooteadmise hulka.

Tallinn sai endale linnaõigused Lüübeki linnaõiguse alusel Taani kuningas Erik Plovpenningi (Adraraha) allkirjaga, kes 15. mail 1248 kinnitas, et Tallinna linnakodanikel on nüüdsest „samad õigused, mis on Lüübeki linnakodanikel“. Tallinna linna väike vapp, mis on ühtlasi Harjumaa vapp, ulatub Taani aega ja kujutab Dannebrogi risti.

Tänapäeval on Eesti ja Taani kaks Läänemere ääres asuvat sarnase suurusega riiki, kellel on ühine ajalugu ja sarnased väärtushinnangud.

Loe ka: https://blogi.linnamuuseum.ee/850-aastat-tallinna-linna-rajaja-sunnist/

Tema pojast Paul Johansenist sai tuntud ajaloolane ja Tallinna linna arhivaar.

Abi korraldamiseks Eestile asutati Kopenhaagenis komitee insener Aage Westenholzi juhtimisel. Leitnant Iwar de Hemmer Gudme oli Soome vabadusvõitlusest osa võtnud ja ta hakkas moodustama vabatahtlike salka ka Eestisse saatmiseks. Taani ettevõtjad Westenholz ja Kunda tsemendivabriku peaosanik Alex Foss toetasid kampaaniat rahaliselt. Ta sõitis 8. jaanuaril 1919 Eestisse, kus lepiti suusõnaliselt kokku kuni 1000-mehelise salga saatmises.

1919. aasta 3. aprillil saabusid Eesti sõjaväele appi Taani vabatahtlike väeosad, kes moodustasid Taani Balti Abikompanii jalaväerügemendi. Sõjategevuses osales kompanii 1919. aasta kevadel ja suvel Eesti sõjaväe ülemjuhatuse alluvuses kapten Richard Gustav Borgelini juhtimisel. Eesti Vabadussõjas osales umbkaudu 200 Taani vabatahtliku, kes kandsid Suurbritannia muretsetud mundreid ning relvastust. Lisaks töötasid Vabadussõja välihospidalis Valgas Taani arstid ja halastajaõed.

Fotol Taani arstid ja halastajaõed Eesti Vabadussõjas. Foto: Parikas, Rahvusarhiiv

Taani laiemale avalikkusele sai Eesti tuntumaks 1919. aasta septembris, mil Taani vabatahtlike kompanii naasis kodumaale. Kompanii ülema Richard Borgelini sõnul oli Eesti iseseisvusvõitlus ajakirjanduses ja ühiskonnas palavalt armastatud jututeema.

Lisaks Taani vabatahtlike osalemisele Vabadussõjas lubas Taani Suurbritannia kuninglikul mereväel kasutada Kopenhaagenit peakorteriks operatsioonidele Läänemerel. Taani valitsus andis ekspordiloa 900 Madseni kuulipilduja eksportimiseks Balti riikide iseseisvussõdade jaoks. Taani vabatahtlikud kasutasid samuti Taanis toodetud Madseni kuulipildujaid. Taani korpusel oli neid 24 ja asjatundliku relvakasutusega vabatahtlike kätes andsid need Taani korpusele suure tulejõu.

Vaata lisaks Rahvusarhiivi ajaveebis klippe Taani vabatahtlike kompanii tegevust kajastavast 1919. aasta Taani originaalfilmist, 1938. aasta Pärnu Suursilla avamise ringvaatest ning kuninganna Margrethe II 1991. aasta Eesti visiidi dokumentaalkaadritest.

Eesti esindajad:

Harald Triikmann (välisdelegatsiooni sekretär 1918– märts 1920, sekretär 1920-1921, asekonsul 1922–1926), Aleksander Edmund Kinkmann (1920 – 1921), Jakob Tillo (1922), Jaak Kivisild (1922),  Albert Leopas (1922–1923), Harry Jacobsen (1923–1926), Voldemar Ojanson (1926), Philipp Kaljot (1927–1930)

Alates 1. septembrist 1926. aastast loodi eraldi aupeakonsulaat, kus olid eesotsas aupeakonsul Ernst Carlsen (1926–1938) ja aupeakonsul Waldemar Jacobsen (alates 1938).

Taani välisministri tunnustamiskiri kuningale esitamiseks 3. ja 4. veebruar 1921:

Loe Taani insener Højgaardi suurtest tegudest Eestis Rahvusarhiivi ajaveebist:

• https://blog.ra.ee/naitus/dannebrog-800-taani-insener-hojgaardi-suured-teod-eesti-vabariigis/

Väljavõte Eesti ajalehest Kaja, 01.06.1929:

Kindral Laidoner Taani kuninga juures.

Kopenhaagenis, 28. mail. Eile hommikuse rongiga jõudis Rootsi kaudu Kopenhaageni kindral J. Laidoner koos abikaasaga. Jaamas oli ta päralejõudmisel hulk rahwast, palju ajakirjanikke ja päewapiltnikke. Kindral Laidoner ja ta abikaasa sõidutati jaamast „PHSnix” hotelli, kus neile toad walmis olid muretsetud. Tund hiljem, kell 11 e. l. wõttis kuningas kindral J. Laidoneri wastu eraaudientsil.

Kindral Laidoner nõudis Läänemere kallastel astuvate riikide tihedamat koostööd. Kindral Laidoner võitis selle kõnega kogu kuulajaskonna südamed. Tema suurepärane väljaastumine mõjus kõigile wäga sümpaatselt. Ta kõne oli hästi läbimõeldud ning tagasihoidlik, kuid samal ajal selge ja energiline. Kõnekoosolekul viibijate hulgas kuuldus väljendusi, et oleks ka meie (s. o. Taani toimetus) poliitilises elus mõni sarnane poliitikategelane.

Sadamasse, kuhu reisijaterongi toob, oli kindralile wastu tulnud Taani-Eesti ühingu abiesimees R. E. Brineker. Juhtumisi sõitis samas rongis Stockholmist Kopenhaageni Taani Eesti ühingu esimees Kopenhaageni linnapea dr. Kaper, kes juba rongis kindral Laidoneriga tuttawaks oli saanud. Sadamas, kuhu auruparw jõuab, oli kindralil wastas veel kohaliku Eesti saatkonna sekretär Ph. Kaljot . prouaga ja Taani-Eesti ühingu juhatuse liige meremäekapten Jepsen abikaasaga. Kindral Laidoneri proua jaoks olid daamid kaasa toonud kaunid rooside, kimbud. Meremäe kapten Jepsen oli määratud Taani seltskonnast moodustatud kindral J. Laidoneri vastuvõtu komitee poolt kindrali juure saatjaks ta Taanis peatumise ajal.

Kopenhaageni peajaamas tulid kindral J. Laidonerile vastu Taani-Eesti Ühingu juhatus ja ta wastuwõtuks moodustatud seltskondline komitee. Teiste seas olid jaamas kindral Bir k e, rahwasaadik H. Andersen, insener With, direktor DalhofsNielsen, adwo-kaat K. Dah l ja Eesti peakonsul Carlsen. Kuna kindral J. Laidoneri Taanimaale tulekust ajalehed juba mitu päewa warem  kirjutanud, siis täna, 28. mail, wõeti kindral J. Laidoner vastu raekojas linnapea poolt. Hiljem oli pidulik eine kuninglikus paviljonis. Peale lõunat külastas kindral Laidoner sõjawäe lasketiirusid, kus jälgis Taani sõjamäe harjutusi. Õhtul oli dinee adw. Dahli juures. 29. mai hommikul sõidab kindral J. Laidoner Pikemale autor e i s i l e  P õ h j a Seelandi, mis kestab kogu päewa ja millisel sõidul teda saadab Taani-Eesti ühingu abiesimees dir. R. E. Brineker. Edaspidi on kavas ette nähtud sõjamuuseumi külastamine ja mitmed pidulikud eined ja kooswiibimised. Kindral J. Laidoneri Taanis wiibimine on äratanud siinses seltskonnas suurt tähelepanu ja temast kirjutawad ajalehed rohkesti.  Pealelõunane aeg oli pühendatud linnaga tutvumisele. Kell 6 õhtul korraldas kindral Birke kindral Laidoneri auks dinee ohvitseride kasiinos ning kell 8 õhtul pidas kindral J. Laidoner Kopenhaageni suures koosolekute saalis kõne ainel: „Eesti ja poliitiline olukord Läänemere kallastel peale sõda.” See oli wäga mõjuv kõne, milles meie endine ülemjuhataja end suure rahusõbrana awaldas.

Kopenhaageni suurem ajaleht „Ber. lingske Tidende” awaldab kindral Laidoneri usutluse oma kaastöölisele kindrali Kopenhaagenisse saabumise puhul pealkirja all „Eesti kroonimatu kuningas.” Kirjutis on Laidoneri pildiga warustatud.

„Kas Wenemaa ei ole Eesti iseseiswusele alatiselt luurawa Vaenlasena suureks hädaohuks?” küsis Taani ajakirjanik. „Ei usu,” vastas kindral. „See näib nii ainult esimesel vaatlusel. Eesti ja Wene elawad heanaaberlikus vahekorras ja me ei või sõlmitud lepingute rikkumist. Hoopis teine küsimus on juba see, mis tulewik toob. Wenemaa on ju kui sfinks. Seepärast peame oma tulewikku kindlustama kõigi olemasolevate abinõudega.”

„Eesti rahwuskangelane, kindral Laidoner, kes saabus Kopenhaageni hiljuti asutatud Taani-Eesti ühingu asjus, on Eesti wabadusmõitluses mänginud samasugust osa kui kindral Mannerheim Soome wabastamisel. Kuid kindral Laidoner mõjub pehmemalt ja kodanlikumalt kui kuulus Soome sõjapealik, paistes rohkem rahu- kui sõjamehena. Tema mõju ilmutus ka merisele mässule järgnenud ülesehitawas riigitöös, milles ta olnud tugemaks tõukejõuks,” kirjutab leht. „Olen esmakordselt elus Taanis,” ütles kindral lehe kaastöölisele, ja lisas kohe naeratades, „kuid see ei tähenda, et oleksin Taanist Vähem huwitatud kui teistest maadest. Euroopas on waewalt teist maad, mis pakuks eestlasele suuremat huwi kui Taani. Seda juba ajalooliselgi põhjusel.

Aastatel 1935 kuni märts 1939 oli Taani esindajaks Eestis Rasmus H. Kampp (fotol). Rasmus H. Kampp oli tuntud põllumajandusteadlane ja mitme selleteemalise teose autor. Ta toetas Eesti Taani Ühingu asutamist märtsis 1938. Ühingu esimees oli haridusministri abi Voldemar Päts.

Aprillis 1939 sai Taani esindajaks Eestis Johan Oluf, kes oli Venemaal inseneriks õppinud, aga oli enne Tallinna saatmist töötanud enam kui 20 aastat Taani välisteenistuses USA-s, viimased 7 aastat Nõukogude Liidus, sealhulgas peakonsulina. Tallinnas alustas ta tööd alates aprillist 1939.

Aastatel 1930–1940 pidasid seda ametit:

• Otto Grant (fotol) oli ametis aastatel 1930–1934, kes töötas märtsist 1930 Kopenhaageni peakonsulaadi II sekretäri-asekonsulina, septembrist asjurina (konsulaat muutus saatkonnaks)
• Artur Haman (Tuldava) oli ametis aastatel 1935–1939
• August Koern aastatel 1939–1940. Koernist sai Eesti riikluse õigusliku järjepidevuse jätkaja pärast seda, kui Nõukogude Liit Eesti 1940. aastal okupeeris.

Heinrich Laretei. Foto: välisministeeriumi arhiiv

Aukonsulaat tegutses Aarhusis (Torv 7; Skolebakken 11; Havnegade 4).

Ajajärgul 1919–1940 tegutsesid asekonsulaadid järgmistes linnades: Helsingör (Holländske Mölle), Aalborg (Badehusvej 1), Esbjerg (Tovvaerskfabrik A/B), Haderslev, Odense (Pjentedamsgade 21), Rønne (Ellekongstraede 5), Nykøbing, Randers (Hobrovej) ja Kolding (Dalbyvej 38).

Eesti Vabariigi viimane saatkonnahoone Kopenhaagenis asus aadressil Aldersrogade 6.

August Koern sündis 27. aprillil 1900 Viljandimaal Uue-Võidu vallas Liigu talus. Õppis Uue-Võidu vallakoolis, aastast 1910 Tallinnas J. Kirsipuu eragümnaasiumis, Aleksandri gümnaasiumis ja linna poeglaste gümnaasiumis (GAG), 1918 asus õppima Riia Polütehnikumis arhitektuuri.

Detsembris 1918 astus Koern vabatahtlikuna Scoutspataljoni, võitles soomusrongi dessantüksuses Lõuna-Eestis ja Lätis kuni haavatasaamiseni 1. aprillil 1919. Sõjaliste teenete eest annetati talle 1920 Vabadusristi II liigi 3. järk. 1919–1920 läbis Koern Sõjakooli kursused, jätkas teenistust Scoutspataljonis, 1922 lõpetas ohvitseride kursused.

1920 astus ta Tartu ülikooli filosoofiateaduskonda, töötas 1921–1927 sõjaväe õpetuskomitees, Sõjavägede staabis ja ajakirja Sõdur toimetuses. Aastail 1923–1927 õppis ta Tartu ülikooli õigusteaduskonnas ja oli EÜS Veljesto liige.

Oktoobris 1927 asus August Koern tööle välisministeeriumi juriidilisse osakonda. Detsembrist 1929 kuni 1932 septembrini oli ta Berliini saatkonna atašee, seejärel välisministeeriumi teenistuses, jaanuarist 1936 konsulaarbüroo juhataja ja protokolliülem.

Septembris 1936 asus ta tööle Varssavi saatkonna nõunikuna, juulist 1939 oli Kopenhaageni saatkonnas asjur ja nõunik. Pärast 1940. aasta juunipööret jäi Koern Taani ning hoidis konsulaati töös kuni oma surmani. 1949–1971 töötas ta Taani riiklikus raamatukogus, 1964–1982 oli eksiilvalitsuse välisminister.

Koern kuulus Balti Komiteesse Taanis ja Eesti Seltsi, oli Eesti Rahvusnõukogu Taani esinduse esimees ja infokeskuse juht, Euroopa Ikestatud Rahvaste Assamblee esindaja Taanis ning Euroopa liikumise Eesti Rahvuskomitee esimees. Pidas loenguid Århusi ülikoolis, mitmetes seltsides ja Karupi riiklikus seminaris.

Lisaks Vabadusristile on talle annetatud  Valgetähe III klass (1939), Poola Polonia Restituta ordeni IV klass (1934) ja Leedu Gediminase ordeni III klass (1936).

August Koern suri 11. jaanuaril 1989 Kopenhaagenis, tema tuhastatud põrm puistati Läänemerre.

Taani välisministeerium andis augustis 1940 korralduse anda saatkond üle NSVLi esindajatele, lubades samas August Koernil Taani jääda, kuid ei tunnustanud teda Eesti diplomaatilise esindajana. Eesti saatkond Kopenhaagenis suleti detsembris 1940.

Pärast Saksa okupatsiooni (aprillist 1940) lõppu 1945. aastal, kui Taani sai taas ise oma välispoliitikat määrata, ei tunnustanud Taani Nõukogude okupatsiooni Eestis.

Rootsis asunud Eesti pagulasorganisatsioonil – Eesti Rahvusnõukogul – oli esindus ka Taanis. Rahvusnõukogu tegeles Eesti olukorra selgitamise, märgukirjade saatmise ning sidemete loomise ja hoidmisega.

Väljavõte Taani endise välisministri Uffe Ellemann-Jenseni raamatust „Din egen dag er kort“ (kirjastus Aschehoug, 1996)

„Üha kaugemale ulatuvatel välisreisidel, mis võeti sageli ette saamaks rahvusvahelist tuge ning mõistmist, peatusid need kolm välisministrit sageli Kopenhaagenis. „Lühim tee Euroopasse on läbi Kopenhaageni,“ sõnas Lennart Meri, mis oli ka tõsi, sest Taani oli toona ainus Euroopa Liitu kuuluv Põhjamaa, kel oli erilised võimalused baltlaste toetamiseks.

Baltimaade poliitikud võisid takistamata välismaale sõita, kuid sidepidamine nendega nende kodumaal oli keeruline. Telefoniliinid „kulgesid läbi Moskva“ ja lisaks sellele, et neid loomulikult pealt kuulati, tekkis raskusi ka ühenduse hoidmisega. Lennart Meri oli näinud, kuidas ühe Soome parvlaeva kapten Tallinna sadamas laeva ülemisel tekil kasutas Dancalli mobiiltelefoni. Olles piisavalt kõrgel, oli kaptenil võimalik helistada Soome mobiilivõrgu levialas. Merile kingiti seejärel Taani mobiiltelefon ning järgmistel kuudel oli see väärtuslikuks sidevahendiks.“

Fotol nn LENNARTI TELEFON, omaaegne tehnika viimane sõna, abimees Eesti iseseisvuse taastamisel. Suhtluskanal oli välismaailmaga loodud Soome mobiilivõrgu kaudu.
Foto: välisministeeriumi arhiiv

(Tõlge pärineb S. Teesalu raamatust „Kilde Taani suhetest Eestiga. Taani Kultuuri Instituudi kahekümnendaks aastapäevaks“, Tallinn 2010)

Mobiiltelefon asub eksponaadina Eesti Rahva Muuseumis.

Arvo-Jürgen Alas meenutab raamatus “Teine tulemine, 1. osa”:

Eesti Vabariigi saatkonna loomine Taanis on tähelepanuväärne kahtlemata juba selle poolest, et see ei tekkinud tühjale kohale, vaid kasvas välja 1990. aastal loodud Balti Informatsioonikeskusest. Teatavasti oli tolleaegne Eesti välisminister ja hilisem president Lennart Meri suutnud veenda oma Taani kolleegi Uffe Ellemann-Jensenit niisuguse institutsiooni loomise vajalikkuses, ja kuna Taani poliitilised ringkonnad olid otsustanud seda ideed toetada ka majanduslikult, siis sai 1990. a detsembrikuus mõte teoks. 

20. detsembril toimus infokeskuse pidulik avamine Kopenhaagenis H.C. Anderseni bulvaril majas number 38, kus viibisid kohal nii Taani välisminister Uffe Ellemann-Jensen kui ka kõigi kolme Balti riigi välisministrid — Meri Eestist, Saudargas Leedust ja Jurkans Lätist, samuti rohkearvuliselt Taani poliiti kategelasi ja üldsuse esindajaid. Infokeskuse tulevaste töötajate hulgast viibis avamisel küll ainult käesolevate ridade autor, aga tegelik töö pidi ju algama alles 1. jaanuarist 1991. Vargsi arvasin, et saan enne töö algust jõulud Eestis veeta, mistõttu olin Taani kaasa võtnud vaid diplomaadikohvri kõige hädavajalikumate asjadega ja ”Vahva sõdur Švejki juhtumistega maailmasõja päevil“, kuid peagi selgus, et Nõukogude Liidu ja Balti riikide vahelise pinevuse suurenemine ei võimaldanud koju tagasipöördumisest unistadagi.

Esialgu olid taanlased andnud infokeskusele vaid lauad, toolid, telefoni ja ühe vana teleksiaparaadi, millega mul tuli saata Eesti  välisministeeriumile algelisel kombel kümnete meetrite pikkusi informatsioonilohesid; teleksiga trükkimine võttis muidugi rohkesti aega. Tööpäev kestis hommikust hilisööni. Olukord oli pinev. Eestis oldi ju ülimalt huvitatud, kuidas reageerib Taani ja kogu Põhjala Tallinnas, Vilniuses ja Riias arenevatele sündmustele. Hiljem sain ka faksi aparaadi ja töötingimused muutusid paremaks. Mõne aja pärast toodi kohale isegi Taani välisministeeriumist maha kantud vanad arvutid. Kuid poliitilise olukorra teravnemine, arvestades OMONi jõhkrusi Vilniuse teletorni juures ja Riias, aga ka pinevust Eestis, lükkas minu kolleegide saabumise aina edasi, ja tegelikult olin peaaegu kuni 1991. a jaanuari lõpuni ainus Baltimaade esindaja Taanis.

Infotöötluse ja teabe Eestisse saatmise kõrval tuli anda Taani ajalehtedele interv juusid, esineda Kopenhaageni Raekoja platsil toimunud massimiitingul jne. Kirjutasin Taani ajalehtedele ka ise. Näiteks ilmus Taani ajakirjanduses 1991. aastal artikleid, kus püüti tõestada, et Baltikumi rahvaste iseseisvuspüüdlused tekitavad üksnes rahvusvahelist ebastabiilsust, et Eestis möllab koletu natsionalism ja et samahästi võiks Austraaliast lahkulöömist taotleda Põhja-Queensland. Politikenis ilmunud pikemas kirjutises püüdsin seletada balti rahvaste
ajaloolist õigust iseseisvusele ja seda, et ksenofoobia ja rahvuslik eneseteadvus on ikkagi kaks erinevat asja.

Mõne aja pärast hakati Balti Informatsioonikeskust pidama siiski Eesti, Läti ja Leedu mitteametlikuks ühiseks saatkonnaks. Seda näitab kas või seegi, et peagi hakati meid — jaanuari lõpuks olid kohale jõudnud ka minu Läti ja Leedu kolleegid — kutsuma Kopenhaagenis paiknevate saatkondade vastuvõttudele, ja neid oli tollal Taani pealinnas juba üle viiekümne. Teisisõnu — Baltimaid hakati diplomaatilistes ringkondades juba respekteerima kui tulevasi iseseisvaid või õigemini — taasiseseisvuvaid — riike. See ei jäänud märkamata muidugi ka Moskvas. Komsomolskaja Pravdas avaldatud kirjutises väitis keegi sarkastiliselt, et NSV Liit võiks avada samalaadse propagandakeskuse Gröönimaa pealinnas Nuukis, et toetada Gröönimaa eraldumist Taanist.

Kuid ajad olid muutunud. Isegi Põhjamaade Nõukogu (PN) tegi Balti riikide iseseisvuse toetuseks oma 1991. a kevadisel istungjärgul Kopenhaagenis Eesti, Läti ja Leedu iseseisvusvõitlust toetava avalduse, mis oli tollal ennekuulmatu, kuna PN oli senini kiivalt välispoliitiliste avalduste tegemisest hoidunud. Ernst Jaaksoni legendaarse Eesti esinduse kõrval USAs oli Eesti väike infokeskus Kopenhaagenis 1991. a alguses tegelikult esimene pääsuke, mis kuulutas ette Eesti tagasijõudmist Euroopasse ja taastumist maailmakaardil. 

Väljavõte raamatust „Teine tulemine“ (2. osa), Jüri Luik meenutab:

 Paar riiki otsustasid hakata meiega diplomaatilisel tasemel suhtlema. Kuigi nad ei olnud toonast valitsust otseselt tunnustanud, otsustasid nad Meri vastu võtta kui riigi välisministrit, sini-must-valge lehvides. Taani tollane välisminister Uffe Ellemann-Jensen oli tuntud liberaal. Tema oli esimene, kes kutsus Meri 1991. aasta märtsis nii-öelda poolametlikule visiidile. Tollel ajal ei olnud meil võimalik lennukipileteid osta. Sõitsime praamiga Rootsi ja edasi rongiga Kopenhaageni keskvaksalisse. Ütleme ausalt, Taani protokoll ei olnud tõenäoliselt kunagi käinud ametliku visiidi raames kellelgi vastas keskvaksalis. Olime valmistunud selleks, et hakkame raudteejaamas taksot otsima. Aga kui me oma pakkidega viimaste seas rongist välja astusime, oli meie üllatuseks perroonile tõmmatud punane vaip, millel seisis Uffe Ellemann-Jensen Taani kuninglikku mundrisse riietatud auvahtkonnaga, mõõgad käes. Meie jaoks oli see esimene kord ja täiesti vapustav.

Jaamahoone ees seisis hiiglaslik korteež, Taani politsei mootorrattad ees ja taga. Meie jaoks oli kõige olulisem, et auto peal oli Taani lipp ja sini-must-valge lipp. Ka jaamahoone ees vardas lehvis sini-must-valge! Esmakordselt! Istusime pidulikult autodesse, aga hotell, kus me pidime ööbima, asus kahjuks otse üle väljaku jaamahoone vastas. Nii et kogu see hiiglaslik korteež tegi u-kujulise pöörde ja Radissoni ette sõit võttis umbes kümme sekundit. Meri oleks tahtnud sõitu pisut kauem nautida. Ellemann-Jensenil varrukast haarates tegi ta ettepaneku veel pisut ringi sõita. Nii me kihutasimegi hiiglasliku korteežiga, vilkurite saatel, mööda Kopenhaagenit ja lihtsalt nautisime seda tunnet.

Hilisemad Eesti suursaadikud Taanis:

• Jüri Kahn (1996–2001)
• Taavi Toom (2001–2006)
• Meelike Palli (2006–2011)
• Katrin Kivi (2011–2015)
• Märt Volmer (2015–2019)
• William Mart Laanemäe (2020–…)

Hilisemad Taani suursaadikud Eestis:

• Sven Erik Nordberg (1991–1994)
• Svend Roed Nielsen (1995–2000)
• Jørgen Munk Rasmussen (2000–2005)
• Kirsten Rosenvold Geelan (2005–2009)
• Uffe A. Balslev (2009–2012)
• Søren Kelstrup (2012–2017)
• Kristina Miskowiak Beckvard (2017–…)

28. juulil 1992 sõlmiti Taani Kuningriigi ja Eesti Vabariigi vahel majandus-, tööstus- ja tehnilise koostöö leping.

1. mail 1993 sõlmis Taani Kuningriik esimese Põhjamaade riigina Eesti Vabariigiga viisakohustuse kaotamise lepingu.

• Taani Kuningriiki külastas peaminister Mart Laar, 1993. aasta september
• Peaminister Poul Nyrup Rasmussen visiit Eestisse 29. – 31. märts 1995
• Peaminister Poul Nyrup Rasmussen visiit Eestisse 3. – 5. märts 2000
• Peaminister Anders Fogh Rasmussen Tartu Rattarallil 26. mai 2002

Mustpeade majas osales printsess Benedikte Pia Mesterton Graae maalide ja Harald Havsteen Mikkelseni videokunstinäituse „Aias“ avamisel. Printsessi auks toimus Taani saatkonna ja Taani Kultuuri Instituudi vastuvõtt kohvikus Kloostri Ait, kus külalistele musitseerisid Taani muusikud. (S. Teesalu, „Kilde Taani suhetest Eestiga. Taani Kultuuri Instituudi kahekümnendaks aastapäevaks“, Tallinn 2010)

Saatkonna hoone kujundasid Taani arhitektid Bøje Lundgaard ja Lene Tranberg.

Taani kuninglike õhujõudude hävituslennukid F-16 on osalenud Balti õhuturbemissioonil selle algusest 2004. aastal ja edasi aastatel 2009, 2011, 2013, 2014, 2018 ja 2019 ning järgmisena uuesti 2021. aasta lõpul.

Aastal 2014 oli Taani esimene riik, mis kasutas Ämari lennujaama Balti õhuturbemissiooni jaoks. Teised Taani missioonid on kasutanud Leedu lennubaasi.

• September 2004 – Taani Kuningriiki külastab Eesti Vabariigi president Arnold Rüütel
• Mai 2005 – Eestit külastab Taani Kuningriigi peaminister Anders Fogh Rasmussen
• Mai 2006 – Taani Kuningriiki külastab Eesti Vabariigi peaminister Andrus Ansip
• Aprill 2008 – Eestit külastab Taani Kuningriigi peaminister Anders Fogh Rasmussen
• Märts 2009 – Eestit külastab Taani Kuningriigi peaminister Anders Fogh Rasmussen

Taani-Eesti Kaubanduskoja eesmärgiks on arendada majandussuhteid kahe riigi: Taani ja Eesti vahel.

Kaubanduskoda on sotsiaalne võrgustik, mis aitab ettevõtjatel üksteist leida ning toetada teineteist teadmiste, kogemuste ja kontaktidega.

Korraldatakse jooksvalt ärilisi kui vaba aja sündmusi: seminare, konverentse, spordisündmusi, ettevõtete külastusi, delegatsioone Eestisse ja Taani.

Lisaks pakutakse erinevaid äriteenuseid sh turu ülevaade, ärikultuuri tutvustamine, kontaktide leidmine, ettevõtete omavaheline kokku viimine. Loe edasi siit

Léonie Sonningi preemia esimene laureaat oli Igor Stravinski aastal 1959. Laureaatide hulka kuuluvad teiste hulgas veel Benjamin Britten, Dmitri Šostakovitš ja Per Nørgård. Loe edasi siit

• Oktoober 2011 – Eestit külastas Taani Kuningriigi peaminister Helle Thorning-Schmidt
• Oktoober 2011 – Taani Kuningriiki külastas Eesti Vabariigi president Toomas Hendrik Ilves
• Mai 2012 – Taani Kuningriiki külastas Eesti Vabariigi president Toomas Hendrik Ilves
• Juuni 2012 – Taani Kuningriiki külastas Eesti Vabariigi peaminister Andrus Ansip
• Aprill 2014 – Eestit külastas Taani Kuningriigi kroonprintsess Mary
• November 2015 – Taani Kuningriiki külastas Eesti Vabariigi president Toomas Hendrik Ilves
• Oktoober 2016 – Taani Kuningriiki külastas Eesti Vabariigi peaminister Taavi Rõivas

• Loe rohkem Taani saatkonna kohta

• Loe selle visiidi kohta pikemalt siit

Taanlastele on ajalooliselt Eestiga seotud lipp väga tähtis ning lipu 800. aastapäev andis põhjuse tuua esile ja rõhutada häid suhteid ja tähistada seda, mis meid ühendab.

Kuninganna visiit kujunes väga meeleolukaks ja suviseks rahvarohkeks ürituseks, mis leidis Eesti meedias laia kajastust. Sündmus tõi Tallinnase ka suurel hulgal Taani turiste.

• Loe rohkem Eesti saatkonna kohta